Marathon du Mont Blanc
Marathon du Mont Blanc. Saabusin Prantsusmaa ühest kuulsaimast külast Chamonix-st, mida peetakse alpinismi sünnipaigaks. Koht on igati oma nime vääriline ning samuti on seda sealne maraton - jooks algab 1000m kõrguselt ning kõrgeimas punktis viib isegi 2200 meetrini. Minu ettevalmistused selleks seikluseks algasid juba talvel suusatamisega, kuid viimase lihvi andsin paar nädalat tagasi Austrias, kus käisin spetsiaalselt nädal aega 1800 meetri kõrgusel jooksmas vabatahtliku metsatöö kõrvalt. Jooksueelse nädala veetsin aga meeldivalt puhates Šveitsis ekskurseerides mägede ja järvede vahel. Jõudsin Chamonix-sse paar päeva varem, et veidi olustikuga kohaneda. Selles imelises väikelinnas on aga palju ahvatlusi ning ühele nendest ei suutnud ka mina vastu panna. Nimelt oli seal võimalik langevarjuga mäenõlvalt alla hüpata. Mõeldud-tehtud läksingi maratonieelsel päeval tandemhüppele. Pidi olema päris turvaline - lendu minekuks pidi veidi vaid mäest alla jooksma. Saingi koos instruktoriga õnnelikult lendu. Vaated ja tunne olid võimsad, kuid üllatuseks osutus maandumine. Nimelt maandus instruktor väikese nurga all ning kuna ma olin temast kõvasti pikem, siis puudutas minu jalg maad kõvasti enne teda, ning kogu tema keharaskus vajus mulle peale. Tulemuses oli katastroofihõngu - väänasin korralikult välja oma parema jala. Esimesed mõtted olid muidugi kurvad - pean jooksust loobuma. Imelisel kombel oli aga haigele jalale võimalik toetuda, kuigi päka pealmine osa oli kohe turses ja väga valus. Proovisin samal õhtul korraks jooksma minna, et näha, kas see on võimalik ja olin peaaegu pisarates, kuna jalg oli väga valus. Panin siis kõvasti jääd ning otsustasin lõpliku otsuse vastu võtta hommikul. Hommikul voodist välja astudes tundus, et jooksjat must täna küll ei saa. Lonkisin siis kilomeetri stardi suunas nutumaik kurgus. Inimene on aga ikka väga kohanemisvõimeline ning sisetunne ütles, et põhimõtteliselt on selle jalaga ikkagi võimalik joosta, kuna tallale saab astuda. Olingi siis stardis ja esimesed kilomeetrid olid väga emotsionaalsed. Üks unistus oli täide minemas, kuid võis igal hetkel ka katkeda. Esimesed viis kilomeetrit olid tasasel maal ning jalg soojenes ning valu hakkas ununema. Esimeste tõusude ajaks oli teadvus juba haige jala välja lülitanud. Jooks ise oli aga enneolematu. Kõigepealt tundus, et jooksmas pole mitte sportlased, vaid koduperenaised. Tõsimeeli - enamus inimesi olid mitte väga noored, ei kiirustanud kuhugi ning ei paistnud oma välimuselt väga vormis olevat. Tundubki, et sealses piirkonnas on mägijooksud lihtsalt üks kultuuriosa. Seda tõestas ka eelmise päeva poolmaraton, kus oli rohkelt osavõtjaid. Rada ise oli väga põnev. Vaheldusid metsarajad, kruusateed, mägised kitsad matkateed. Enamusel tõusudel oli rada pooleteise inimese laiune, seega ei mahtunud õieti möödumagi. Tõsi, ega mööduda polnudki vaja, sest rabelemisest sellel rajal kasu ei ole. Kahel kolmandikel jooksjatel olid kaasas ka kepid, millega ennast ülakeha kasutades ökonoomsemalt mäkke tõmmata. Enamusel jooksjatel olid ka väikesed seljakotid toidu ja jookidega, nagu mulgi. Omapärane oli vaikus, mille saatel mäest üles pika reana kõnniti. Võiks öelda, et sel maratonil ei kõnelenud inimesest enam tema riietus või pilk silmis, vaid tema hingetõmmete sügavus ja rahulikkus. Keset vaikust oli kuulda vaid keppide klõbinat ja vahel mõnda prantsuskeelset sõna. Kogu distantsist kaks kolmandikku tuli läbida kõndides, kuna tõusud olid sellise nurgaga, millest üles jooksmine võtnuks liigselt energiat. Ma jooksin niigi suhteliselt palju võrreldes teistega. Külades ja mõnel mäenukil oli ka rahvast kaasa elamas. Toitlustuspunktides oli kõik vajalik olemas, kuid kogu raja vältel ei näinud ma ühtegi märki distantsipikkusest, seega pidin teistelt jooksjatelt pärima, kaugel me oleme. Kõige raskemaks ja ohtlikumaks osutusid aga langused, sest siin oli vaja totaalset keskendumist. Pisemgi viga võis tähendada rasket kukkumist ning katkestamist. Komistasin isegi kuskil 15 korda ning 1 korra pidin ka käed maha panema, õnneks oli see metsas pehmemal maastikul. Üleval 2000 meetri peal võtsin ka veidi lund ja panin haige jala soki sisse, see oli mõnus. Samuti olid meeldivaks üllatused õigel ajal ette juhtuvad mägiojad, kus sai end veidi loputada ja vett rüübata. Ilm oli ideaalne, hommikul 12 kraadi ja finišis üle 20 kraadi. Esimene pool toimus mäevarjus, teine juba päikese käes, kuid kõrgemal. Abiks olid ka jahendavad tuuled, kuid ilma mütsita oleks kindlasti väga raskeks läinud. Jõudisn viimasesse toitlustupunkti, kust oli jäänud 5km, kuue tunniga. Arvasin, et jõuan 7-ga finišisse, kuid kuna olin alateadlikult oma paremat jalga hoidnud, siis oli vasak sisereis selle tõttu lisapinget saanud ning tahtis krampi tõmmata. Samuti hakkas tunda andma ka väsimus. Kui pikim treening oli mul 2 tundi, siis 6 tundi on selle kõrval ikka midagi muud. Kõrgusega olin harjunud, seega seda muret ei olnud. Viimastel kilomeetritel pidingi 3-4 korda peatuma, kuna paar lihast olid krambis. Venitasin siis ja ootasin ning kõndisin edasi. Lõpuks hakkas paistma ka finiš - terve kilomeeter maad tõusu. Seal oli aga juba abiks rahva toetavad hüüded. 7h 14m ja 33 sekundiga olingi kohal. Tunne oli mõnus!!! Sain ikkagi hakkama hoolimata saatuse poolt visatud vimpkast. Olin seega finišeerijate hulgas keskel. Võitja aeg oli 3.55 ja viimased, keda rajalt maha ei võetud lõpetasid üle 9 tunniga. Kokkuvõttes võin julgelt öelda, et tegu oli erilise jooksusündmusega, mis on ettevõtmist väärt! Ettevalmistamisel tuleb aga suuremat rõhku panna mägedes matkamisele kui jooksmisele, kuna üle poole distantsist tuleb matkata! Nüüd ootavad mind Eestimaa saared koos jooksuhuvilistega, et leida erilisi paiku ja jooksuelamusi ka kodumaalt. Jälgige www.elujooks.net
