IX nädal
Elujooks jõudis selleks korraks lõpule aga mida tähendab lõpp? Lõpp tähendab algusesse jõudmist, tagasi Pärnusse naasmist, sümboolset kokkuvõttu. Inimese elu peakski olema üks alustamiste ja lõpetamiste jada, milles võetakse oma elu ja olemine kokku. Kunstiteosestki saab kunstiteos siis, kui kunstnik on oma töö lõpetanud ja teos ise oma elu elama hakkab. Milline see tulevane elu on, on iseasi. Ma ei ole ei elukunstnik ega jooksja, kuid päris pooleli või ripakile ma oma asju ja tegemisi ka ei ole jätnud, seega õpipoisi tiitel on vast paslik. Võtsin ette jooksu ümber Eesti ja jooksin viimased 50 km selleks, et seekordne kokkuvõtt ei oleks pelgalt finišijoone ületamine, vaid oma nime vääriline sündmus.
Sündmust iseloomustab just see, et mingi tegevus, looming, suhestatus võetakse kokku, kuid erinevalt näiteks jooksupaela sidumisest, kus kaks otsa saavad kokku, on sündmuses kohal alati mingi lisaväärtus või isegi müstiline, seletamatu element. Sündmus ei sünni kunagi üksinda, vaid koosloomise kaudu. Päris üksinda ei sünnigi vist midagi. Ka elujooksu viimasel etapil oli minuga kaasa jooksmas ja tee ääres toetamas palju inimesi. Nad kõik andsid oma erineva panuse sellesse sündmusesse, aitasid mul kokku võtta seda, mida kokku võtta ei saa – iseennast, elu, jooksu ja olemist. Inimese ülesanne selles ilmas ongi teha võimatut, trotsida seda, et elu ise on võimatu ülesanne. Me saime selle võimatu ülesandega hakkama!
Märkisin Pärnu Postimehele vahetult pärast finišit antud intervjuus, et esimene tunne, mis mind valdas, oli tühjus. Just too tühi tunne kinnitab, et elujooks õnnestus kokkuvõtmise mõttes. Mina-vangla kadus, olgugi, et vaid mõneks hetkeks. See tähendab, et ma lõpetasin selleks korraks võitluse oma vanglaga ning olen puhtalt uue väljakutse jaoks valmis. Just see lõpetatus, mis suudab kokku võtta ning samal hetkel kaotada kõik, on hädavajalik, et jõuda iseendale, olemisele ja tõelisematele tähendustele ligi.
Inimene elab mitmes maailmas – oma kehas, hinges ja vaimus. Tuhande kilomeetri läbimine võimaldas intensiivselt tajuda oma keha, tema piire ning panna ta proovile. Need kilomeetrid panid proovile mu kannatuse, sallivuse, hoolivuse, inimlikkuse ning kinkisid mulle viimasel päeval emotsioone, mida kogetakse vaid mõned korrad elus. Niisamuti mässas mu vaim oma mõtetega luues ja lõhkudes ideid ja tõekspidamisi, kompides oma piire, et võtta ennast kokku. Õnneks on inimesele antud keel, mille kaudu seda kõike on võimalik jagada. Tean, et enamus neist, kes kaasa jooksid said osaks tõelistest elamustest ja sündmustest ning nende jaoks pole sõnu vajagi. Tean ka seda, et mõne inimese jaoks oli kaasa jooksmine lihtsalt tavaline treening. Aga uskuge, igaühe jaoks on siin ilmas aeg ja koht, kus sünnib ka midagi enamat. Kui see ei sündinud seekord, siis jääge enesele kindlaks ja liikuge ikka oma teed pidi edasi. Ka mina ei suutnud nende kahe kuuga valmis kirjutada raamatut, mis oleks olnud veel üheks kokkuvõtuks, võimaluseks maksta oma võlg teie kõigi ees, kes te selle ime võimalikuks tegite. Aga ma tean, et ühel päeval sünnib seegi, kui liikuda edasi ja teha oma asja armastusega.
Nii mõnelegi inimesele võib tunduda imelik, et kas ma tõesti jooksin siis selle tühja tunde pärast ja mis mõte on varsti jälle mingit uut jooksu jooksma hakata. Aga igaüks, kes elus kordki millegagi hakkama saanud on, see teab, et sündmused on jumalikud, see tähendab, nende sündimine ei ole üksnes inimese enda teha, vaid sõltub kõigest, mis üldse eksisteerib. Elu on kõiges ja selle eest tuleb tänulik olla. Ükski looja ei jää seega oma kokkuvõttu, oma teost pikalt imetlema, vaid tänab kõiksust või Loojat selle eest, et talle on antud võimalus elada ja luua ning haarab kinni uuest võimalusest siis, kui elu seda pakub. Ma tänan igat inimest, looma, lindu ja lille, kes mind elujooksu radadel kohtasid, minuga kaasa jooksid, koos elu otsisid ja leidsid ning soovin, et me kõik oleksime tänulikud nende võimaluste eest, mida elu pakub, ei kardaks neid vastu võtta, neid teostada ega kokku võtta. Pärast kokkuvõttu hakkab kunstiteos oma elu elama, meie ülesanne on täita oma kohust, leida üles see, milleks meid on loodud ning siis teostada seda nii tõeliselt ja ausalt kui võimalik uuesti ja uuesti. Kohtumiseni uutes sündmustes!
