Finiš
Nüüd on siis Elujooks selleks korraks läbi. Viimane jooksudistants 50 km oli lihtne. Rada oli mulle tuttav, sest mu esivanemad ja paljud sugulased on Tõstamaa ja Audruranna kandist pärit. Ei olnud enam tundmatut põnevust ning mul oli kindel siht jõuda Pärnu randa.
Enne starti saabus mind teele saatma veel ka Tõstamaa vallavalitsuse esindaja, kes heade soovide ja kutsega kohalikule jooksuüritusele, mis mind just vajalikku stardimeeleollu viis. Minuga alustas kaks inimest, Tiina tõstamaalt ja üllatussõber Alari, kes jooksis ja aitas mind 35 kilomeetrit. Juba pärast esimest kilomeetrit sündis aga kogu Elujooksu kõige emotsionaalseim hetk. Nimelt olid Tõstamaal tee äärde kogunenud kümned inimesed ja lihtsalt aplodeerisid, soovisid häid soove ja naeratasid. See võttis pisara silma.
Edasised kilomeetrid kulgesid mõnusas ühtlases rütmis va üks vahejuhtum, kui üks külakoer teele jooksis ja meie peale haukus. Meid tuldi toetama ka jalgratastel ning nii mõnigi auto jäi kõrval pidama ning toetati motiveerivate sõnadega. 25 kilomeetri peal ühines veel 4-5 meest ja siis kiirenes ka tempo. Arvatavasti oli tempo kohati 4.20 kilomeeter. Nõnda voolas grupp joogipunktist joogipunkti ning 10 km enne lõppu ühines veel rahvajooksjaid. Pärast Kirbu jõge fikseerisin ka maratoni aja, mis oli 3.13 ja umbes sealt maalt alates hakkas esimest korda väsimus kergelt tunda andma, kuid Reget toetas mind koos teiste jooksjatega ning tempo ei langenud väga. Ühinesid veel ka Irja, kes mind saatis teele ka esimesel jooksupäeval ning legendaarne Illar, kes oma spurtide ja kõnnakutega ei jätnud kedagi külmaks.
Lõpp läks aga juba raskemaks, kuid seda kompenseerisid jahtklubis 2km-le distantsile tulnud jooksjad ning teadmine, et finiš on lähedal. Oma viimane sõna oli öelda ka loodusel, sest muuli kõrvale liivale jõudes puhus tuul otse vastu. Kui jooksukoridor juba paistis, siis valdas mind hetkeks tühjuse tunne. Oli ju kogu 2 kuud väldanud Elujooks selleks korraks lõppemas. Aga siis äratas mind sellest rahva toetus ja juba olimegi üheskoos finišis.
Tuleb tunnistada, et kaks kuud järjest, kuus päeva nädalas, kaks korda päevas olid teinud oma töö ning 50 km tulid võrreldes varem joostud maratonidega päris kergelt. Täna võib öelda, et ükski lihas pole ka valus, mis viitab sellele, et ka tehnika oli hea ning igapäevaselt praktiseeritud Shindo oli asja eest.
Tänan südamest kõiki sponsoreid, toetajaid, oma vanemaid, teisi elujooksjaid ja üle kõige oma tiimi, kes lõpuni vastu pidas ja kokku võttes asja ikkagi ära tegid!!!
