Kosmiline kolmapäev
Ohoo hommik algas minu jaoks enneolematu väljakutsega ületada ujudes Haapsalu laht. Distants 1,5 km ning aega kulus 60 minutit. Selleks tulid Pärnust kohale ka mu vanemad ning ema oli valmis minuga koos ujuma. Vesi oli soe, nii 20 kraadi või veidi peale ringis, väike lainetus ka. Hakkasime ujuma ja korraks lõi emal väike kõhklus sisse. Jäin siis oma pikkade koivadega korraks merre seisma ja ema hetkeline hirm oligi kadunud. Ujusime rahulikult, kuid ega see teine kallas kiirelt meile vastu tulema ei hakanud. Umbes poole maa peal nägime vees aga veel üht ujujat. Siis hõikas Martin saatepaadist: “Illarius”. Järjekordselt oli Narva vürst meid üllatanud ning keset distantsi meiega ühinemas. Nimelt oli ta Haapsalu poolt meile vastu ujunud. Uskumatu mees! Ujuda oli vaja aga edasi ja minul hakkas veidi külm. Samal ajal tiriti Illarius korraks paati, kuna tal olid jalad krampi kiskumas. Paadimehed rääkisid pärast, et nende kõrval oli ujunud veel ka üks hüljes.
Randudes oli päris hea meel, et rohkem ujuma ei pidanud. Ema oli kindlasti paremas seisundis kui mina. Värisesin veel üle tunni aja, kuna olin veidi alajahtunud. Samas võitles kõrval roostikus randuda otsustanud Illarius luigega, kes teda ründas. Igatahes olime lõpuks kõik õnnelikult kaldal ning läksime Haapsallu kohvikusse end soojade jookidega turgutama. Suured tänud siinkohal Jevgeni Štrikile, kes meid paadiga julgestas!!!
Pärastlõuna jätkus 15 km-se jooksuga Panga asulasse. Loomulikult ühines Illar ning kaasa jooksis ka Martin. Pärast jooksu tundsin end veidi halvasti, kuid pärast frikadellisuppi oli kõik jälle korras.
Õhtuse jooksuga ühines Haeska suviti elav Steve, kes kutsus meid lahkesti enda juurde ning organiseeris ka hommikuks paadi Matsalu lahe ületamiseks. Nende pere vastuvõtt oli igati soe. Tegime üheskoos pastat ja sõime salatit ning õhtul käisime veel ka saunas. Kosmilist kätt oli tunda aga elutoas teed juues, kui köögis Immanuel Kanti nime peale lihtsalt pirn lambi otsas puruks plahvatas. Selliste seiklustega lõppes tegus päev!
