Teistsugune teisipäev

Täna hommikul juhtus kolm ebameeldivat asja. Kõigepealt hammustas mind koer. Too sama koer, kes alles eile oli olnud sõber. Siis ärritas mind Martin oma harjumuspärase aeglase ülestõusmisega, mille tõttu pidin startima planeeritust hiljem. Ja kolmandaks oleks jooksu ajal mulle peaaegu otsa sõitnud üks möödasõitu tegev auto. Nõnda ma siis jooksin 14 km, millest esimese viie ajal pidin lihtsalt intensiivselt tundma endas tekkinud frustratsiooni. Õnneks on jooks piisavalt võimas ja distants piisavalt pikk, et finišisse jõudes oli seisund normaliseerunud.

Lõuna ajal käisime Pürksis kohaliku eluoluga tutvumas ja sõime jäätist. Pärast lõunat otsustasime väikese uinaku teha. Ärkasin koputuse peale ning leidsin matkaauto ukse tagant noore naisterahva. Üsna pea selgus, et tegemist oli tõelise Elujooksjaga, kes kõigi saatuslike ja juhuslike sündmuste kaudu just täna Tartust Noarootsi jõudis. Jooks temaga oli eriline mitmes aspektis, millest kõiki saladuslike osi ei oska ma veel täna seletada. Märkimisväärne on aga asjaolu, et meiega veeres vankris kaasa tema poeg, kes polnud veel aastanegi. Seega on Elujooksu uus vanuserekord samuti löödud.

Pärast jooksu käisime ujumas ning katsetasin veidi erinevaid stiile homseks 1,5 kilomeetriseks katsumuseks üle lahe. Vesi oli soe ja loodan, et laine on ka homme normaalne. Enne päikeseloojangut saabusid randa aga kaks blondi näitsikut, kes juhtumisi olid peaaegu tuttavad. Nende aura oli niivõrd magneetiline, et kõiki kolme tiimi meesliiget tabas armunool. Neiud jäid meiega ka õhtusöögiks ning lahkusid kallistustega. Martin andis veel neidudele kaasa tükikese endast, loovutades neile väärtusliku Tõnu Tepandi plaadi. Õhtuks seadsime end sisse viimase mereäärse talu juurde, kus meil lahkesti hoovi kõrval parkida lubati.