Tavaline esmaspäev

On päevi, mil pole mitte midagi kirjutada. Mitte, et midagi poleks toimunud, aga lihtsalt tunnet kirjutamiseks ei ole. Tavaliselt võlub mõistus hilisel tunnil siis ikka üht-teist päeva pealt kokku. Täna ma aga nii ei tee ja luban endale luksust rääkida asjadest just nii, nagu nad on. Aga viimase nädala tavalisse esmaspäeva ei sobikski ju midagi muud kui tõde. Aga samas, mis tõde see siis nii väga on, kui inimene lihtsalt kirjutab sellest, et tal midagi kirjutada pole. Pigem tundub see kõrvale hiilimisena, väikese enesepetuna. Ja nüüd, kus ma olen enesele meelde tuletanud, et niimoodi ei saa, panen  kirja midagi, mis võiks tasakaalustada seda, mida selle reani olen kirjutanud.

Maailmal on sulle kolm oksa

esimesel oksal istub lind

ta ei laula ega lenda

ta ootab sind

Teine oks on tühi

mitte et seal midagi ei ole

teine oks on tühi 

tasakaalustamaks

ja kolmanda oksa külge

ei riputata nööri

sa haarad sellest kinni

ning hüppad, ühele kahest