VIII nädal
Sel nädalal avanes minu ees kõik. Nägin, kuidas nii mõnigi elujooksja mu kõrval end ületas ning iseendale avas. Jooksin läbi sellise piirkonna Loode-Eestis, kus ma üldse varem elus pole käinud. Kogesin suurt füüsilist ja emotsionaalset toetust Tallinnas ja soojust, millega mind kodulinnas Pärnus juba oodatakse. Ronisin ühe päevaga kolme erinevasse tippu, millest ühelt paistis päris vangla avatud teavaga. Mulle anti kätte kimp kolme võtmega ning ma avasin kolm kiriku-ust. Lisaks loodusele avas mulle end vargsi ka Eesti kultuur. Sattusin “Vahepeatusena” uskumatult täiuslikku teatritükki vaatama, kuulasin kontserti, milles ühe laulja hääl ja teda saatnud multiinstrumentalisti professionaalsus tõstsid ihukarvad püsti ning sain lõpuks kätte sõbra filosoofilised teesid elust, mis lihtsalt olid õigel ajal õiges kohas.
Tundub, et maailm on teinud kõik selleks, et mind mina-vanglast vabastada. Isegi võtmed andis kätte ja võimaldas vanglat kõrvalt vaadata. Nüüd on vaja vaid mul endal teha viimane otsustav samm ja selleks eelolev nädal ongi. Tunnen end juba ette tänuvõlglasena kõigi teiste jooksjate, abiliste, ilmataadi, looduse, kultuuri ja jumala(te) ees. Seega proovin oma tänu üles näidata nii maale, veele, tulele, õhule, inimestele, iseendale kui jumala(te)le. Selleks siis teen järgmisel nädalal korra maale maa-tööd, ujun veele üle lahe, purjetan tuulele üle teise lahe, teen tulele esivanemate kodus lõket, annan inimestele üle Elujooksu, jooksen enesele oma vanglast välja ning pean pühapäeva õhtul jumala(te) auks maha ühe peo.
Elujooks on näidanud, et iga asja jaoks on oma õige aeg ja koht ning seega võib mõni eelmainitu jääda ka seekord realiseerimata. Aga sellest pole midagi. Viimasel nädalal on tähtis oma keha, hing ja vaim katsumuseks valmis panna ja joosta see viimane jooks. Olen alati rääkinud sellest, et ei piisa niisama jooksmisest. Inimesele on vaja aeg-ajalt ka midagi enamat kui maailm või ta ise. Seepärast ongi olemas maratonijooksud, mis pole lihtsalt pikad distantsid, vaid sümbolid. Jung ütleb sümboli kohta nõnda: „Sümbol on alati äärmiselt kompleksse loomuga moodustis, sest see koosneb kõigi psüühika funktsioonide andmetest. Seetõttu pole sümbol ei ratsionaalse ega irratsionaalse loomuga. Selle üks külg on mõistusele avatud, aga on ka teine külg, kuhu mõistus ligi ei pääse, sest see ei koosne ainuüksi ratsionaalse loomuga andmetest, vaid ka puhtalt sisemise ja välimise taju irratsionaalsetest andmetest.“ Täna ma ei tea veel, mis mind pühapäevase 50 km-ga ees ja sees ootavad. Tean vaid üht – mul on kohustus kõigi ja kõige ees sellest midagi vormida. Midagi, mis pole lihtsalt jooks. Selle jaoks on oma osa andmise võimalus ka sul. Ma ootan sind!
