Järved nagu mered

Tänane pühapäev algas ekskursiooniga Keibu lahe juurde ja Nõva maastikukaitsealale. Veelkord lummasid mind valge liiva piiril asuvad männimetsad mustikavaipadega. Randades nägime päris mitmeid kalipsodes jalutavaid inimesi, kes küll ei survanud, aga jalutasid. Üllatav oli see, et enamus neist olid keskealised naisterahvad. 

Lõuna ajal lugesin sõber Joonase mõtisklusi elust, mille meisterlik sõnadesse paigutamine oli muljetavaldav. Nüüd jääb veel vaid oodata, millal ta järele jäänud jooksudega ühineb, et siis koos filosofeerida ja elu üle imestada. 

Pärast lõunat tuli korraks külla Siiri, kes oli hoole ja armastusega valmistanud piruka ning jälle kõige muu vajaliku kraamiga mind varustas. Sõitsime Tänavjärve juurde, et seal väike matk teha. Kummastav on näha keset sood läbipaistva veega järve, mille põhjas on valge mereliiv ja lainejooned. Järve juures läksime aga teistega lahku. Mind ootas 5km matk Veskijärveni, kuhu matkaauto vastu tuli. Tee ei olnud aga sugugi kerge, kohati kadus rada ja pidin metsikus padrikus ja pilliroos uhama, jalad said muidugi poriseks ja läbimärjaks. Tee kahe järve vahel oli aga õhuline ja pisut müstiline. Enne Veskijärve muutusid männid musta värvi - nimelt oli siin eelmisel aastal tulekahju ja seega nägi maastik välja nagu Yellowstone’is. Lõpuks jõudsin kenasti matkaautoni, käisin vett nautimas ning sõime õhtust!