Kolm taevast, kolm võtit, kolm ust!

Täna nägin kolmel korral taevast alla maa peale. Esimene kord oli pärast hommikust jooksu, kui Hele viis meid jalgratastel Rummu tuhamäe otsa. Sinna minek oli põnev. Pole ju rattaga ammu sõitnud, siis tuli veel ratas üle müüri vedada. Mägi ise oli nagu Lõuna-Dakota rahvuspark - vesi oli mäe kurruliseks uuristanud ning sinna ronimine nõudis omajagu nutikust. Ülevalt avanes vaade imelikku värvi järvele ning Murru vanglale. Nõnda taevast alla vaadates tundus, et sellel vanglal polegi katust peal just nagu minugi vanglal eelmisest nädalast. Tagasi sõitsime metsa mööda vanale linnamäele välja. 

Seejärel toimus lõuna ajal meiega hommikul kaasa jooksnud mõisa juhi Rauli ekskursioon kloostrisse. Lisaks põnevatele lugudele Peeter Suurest, kes mõisale oma kepi loovutama pidi, roninsime ka kloostri torni. Sealt avanes siis teise taeva vaade metsadele ja isegi mereni välja.

Kolmanda taeva võimalus avanes pärast õhtust jooksu, kui sõitsime Vihterpallu ööbima. Nimelt jooksis õhtusel jooksul kaasa Evelin, kes meid enda juurde kutsus. Kohale jõudes võeti meid Evelini ema poolt lillede ja pannkookidega vastu. Lisaks tunti väga sügavalt huvi Elujooksu filosoofia vastu ning räägiti omalt poolt vastu siinse maja ja elu ajalugu.

Pärast õhtusööki sõitsime Harju-Ristile, et näha ainukest Eestimaa kirikut, millel on nägu. Lähedasest talust anti meile kolm võtit. Sain need enda kätte ja avasin kolm kiriku ust. Lõpuks on siis mina-vangla võtmed mulle pihku sattunud. Tuleb tõdeda, et iga luku avamisega oli mul küll raskusi, kuid lahti nad said. Selle kiriku tornis avanes kolmas taevas igasse ilmakaarde. Paistsid rannik, saared ning loojuv päike. Tundsin vajadust kolme taeva ja kolme võtmega avatud ukse kogemust sümboolselt kokku võtta. Just siis märkasin tornis kirikukella. Oli selge, et pean kellaköit tõmbama ja ma tegin seda.