Ei saa mitte vaiki olla

Tänane päev tõi elu elule lähemale. Hommikul peatusime Lehola asulas, kus meid võtsid töiselt vastu üks poiss ja tüdruk, kes niitsid muru. Sellel väikesel poisil oli elu kohta sadu küsimusi, millele ma enamusest ei viitsinud vastata. Aga kui see poiss ühel hetkel mul käest kinni võttis, siis lagunes see Minu maailma hetkega ja me saime mõnusalt tema küsimuste-vastuste maailmasse sisse.

Pärastlõunal sain ligi veel ühele maailmale. Nimelt lugesin lõpuks sõber Joonase suurt kirjatööd elust. Öelda pole midagi, kuigi ma ju olen ütlemas. Igatahes tõestab minu praegune kirjutamine ja tema töö üht ja sedasama, mille vastu ei saa ja mille poolt ollakse nii elavalt kui surnult. Elu. Faktiline elu.

Õhtu lõppes meil aga enamaga kui faktilise eluga. Padise mõisa juurde jõudes võttis meid perenaine nii soojalt vastu, et tegi kohe kohmetuks. Pesemisvõimalusest ja elektrist rääkimata, saime ka kõhud täis ning siis veel kõrvallauas istuvalt Bonzolt, kel õhtul kontsert, ka kutse muusikat kuulama.

Tänane kontsert oli jätk eilsele kultuurielamusele. Bonzo oli Bonzo. Ürgne, kuid lähedane. Sügav ja mitmekesine. Uus ja vana. Ja siis mängis ta veel viimaseks seda lugu, mis on tema repertuaaris mu lemmik ning mida kuulsime mõni aeg tagasi Hummuli mõisa keldris sööklas kooki süües seitse korda ühtejärgi plaadi pealt. Tollal me muidugi ei teadnud, miks üks lugu oli pandud mängima korduse peale. Täna siis selgus…

Õhtune jooks oli täna samuti täiuslik. Soe vihm, porilombid, pritsivad autod ja värskus… üksi oli seda sisse elada vägagi sobiv. Mõned jooksud ongi vaid endale ja täna oligi nõnda.

Aitähh kõigile väikestele ja suurtele, kes tänase päeva ilusaks tegid!