Vahepeatus

Olen varem korduvalt oma imestamist jaganud teatrikunsti vallas. Tõesti pole midagi imelisemat kui üks teatrietendus, milles inimesed oma puudustes on täiuslikud, milles kunstnikutöö loob atmosfääri, milles fantaasia võtab reaalse vormi ning milles dialoog on nõnda terav, et puudutab sind igal hetkel. Aga just selliseks kujunes tänane õhtu Hüüru mõisas etendust vaadates. Vähe sellest, et etenduses kõik elemendid korralikult paigas olid, müstikat lisasid nii probleemteemad kui karakterid. Nimelt käis korduvalt läbi nii elu kui jooksmise teema ning tundus, et isegi meie Martin oli etenduses ühe tegelasena esindatud. Seega tekkis küsimus, et kuidas ometi just täna, just siin, kus ma peatun, toimub etendus, mis oleks justkui mulle mõeldud? Aga see küsimus ei ole vastuse otsimise mõttes esitatud, vaid lihtsalt imestamiseks.

Aga elu on karm selles mõttes, et juba olen ma tagasi matkaautos oma igapäevaseid asju tegemas ning kunstilise elamuse hõng on hajumas. Tal tuleb lastagi hajuda. Elu mõte ei ole ju üksnes kuntsilise elamuse läbi oma tundemaailmaga manipuleerimine, vaid sellise elu elamine, mida võiks kunsti vääriliseks pidada. Seda öeldes mõtlen ma tõemeeli, et elu ei pea olema lihtsalt elu, vaid nõuab meilt enamat, midagi võimatut olgugi, et see võimatu võib lõpptulemusena olla ikkagi väga lihtne, just nagu seda on inimese surm hetkena.

Aga täna, ja loodetavasti ka homme mitte, ei ole ülesandeks mitte surra, vaid elada. Enamasti ei oska inimene elada ja seepärast on tema jaoks õnn juba see, kui ta sellest aru saab, et ta elada ei oska. Seda ei maksa aga põdema jääda. Üks võimalus on selle asemel jooksma minna. Ja siis joosta veel, et õppida elama. Ja seda ma teengi.