Kaks suurt ja kaks väikest, üks tavaline
Täna päeval külastas Elujooksu matkabussi üks kena neiu, kes ei võlunud mind ja Martinit mitte üksnes oma ilu ning sõnakergusega, vaid ka oma harukordsete saavutustega jooksjana. Heleen Vennikas, kelle taolist peale ta oma ema Eestis pole, on jooksnud mitmeid ultramaratone ning läbis sel suvel ka Balatoni järve jooksu, milleks kulus aega ca 30 tundi 48 minutit ning distantsiks 212km-t. Neiu hakkas jooksma 15 aastaselt ning oma esimesed 80km tegi juba 17 aastaselt. Aga jooks ei ole üksnes numbrid, vaid ka elu, seega ei tähista imelisi inimesi mitte üksnes see, kui palju nad oma elus midagi saavutavad, vaid ka see, kuidas nad seda teevad. Loodan, et homsel Tallinna etapil meiega ühinev Heleen saab Elujooksu kaudu oma vägevatele numbritele sekka ka kvaliteetse elulise kogemuse.
Õhtust jooksu olin ka pikalt oodanud, sest kaasa jooksis Tiidrek Nurme. Enne starti saimegi kokku ning andsime mõned intervjuud TV-le. Siis aga selgus, et kõleda Peterburi maantee äärde on tulnud veel kaks jooksuhuvilist. Kaks muusikust neidu, kes võtsid nõuks just täna meiega ühineda. Stardis olin pisut üllatunud, et neiud päris hea tempoga kohe ajama panid. Kilomeetri pärast andis too algkiirus endast ka märku ning soovitasin neidudel veidi tempot maha võtta ning ise lisasime Tiidrekuga veidi juurde. Teisel kilomeetril ületas meid aga vali vihmamüür, mis mulle rõõmu tegi, kuid Tiidreku veidi muretsema pani. Külma vihma ja märja nahaga ei saa tippsportlane riskida ning palusime saateautol organiseerida kiiremas korras Tiidrekule uus kuiv särk ja midagi tuulekindlat. Vihm sai 10 minutiga otsa ning saime põgusa tutvumise järel jututeema nendesse suundadesse viia, mis südamelähedased.
Tänases jooksus tundsin ennast kahe maailma kokkupuutepinnana. Väljast poolt sisenesin Tallinna (Maardu ja Lasnamäe poolt) - suurde tehismaailma, milles ruulivad masinad, liiklus, tööstus ja müra. Seespoolt juhtis jooksu aga tugev dialoog kahe jooksja vahel, mida valitses rahu ja kindlus ning äratundmisrõõm. Just sellises koosluses tundus jooksev keha piirina, mille ülesandeks on maailma eri palgeid siduda. Nõnda sulasid maailma kompavad meeled ning mõtteid veeretavad ja sõnu seadvad pead kokku tervikuks, mis polnud ei vaimne ega füüsiline vaid lihtsalt ÜKS. Üks tavaline, kuid tõeline jooksukogemus. Usutavasti jõudsid sarnase kogemusega Piritale kolmveerand tundi hiljem ka tublid jooksuneiud, kes ilma trotsides ning ennast ületades vapralt vastu pidasid. Ühe jaoks oli tänane distants viiekordne oma elu pikema jooksudistantsi ületamine. See on imeline!
