Kolm

Lugesin eile oma venna blogi ja hakkasin naerma. Naerma iseenda üle. Ja siis muutusin tõsiseks, sest mõistsin, et pole enam aega aega raisata. Tuleb tõtt rääkima hakata. Tõtt saab aga rääkida vaid küps inimene, kellest mina täna olen veel kaugel. Põhiliselt takistavad vilja valmimist kolm tegurit: kehv pinnas, kehvad ilmastikutingimused ning kehv hool. Esimesele suudavad taimed ikka vastu panna ning on võimelised oma võrseid ajama isegi ašfalti vahelt. Teise suhes on alati võimalus, et tuleb ka selline ilm, millele tuleb alla vanduda ning oma elu jätta. Kolmandaga on aga nii, et selles suhtes ei oska ma midagi tarka öelda. Ma ei tea, kust tuleb või millest sõltub vabalt looduses kasvavate taimede hool ja armastus.

Inimese puhul on niisamuti. Isegi kõige kehvemates elamistingimustes sünnib geeniuseid ja teotahtelisi, elujõulisi inimesi. Teises osas on nõnda, et ilma asemel on meil ideoloogia, mis küll muutub ja vaheldub, kuid mille suhtes immuunne olla on võimatu. Ühel ilusal päeval kukub ka see kokku ja asendub millegi uuega, kuid ühes temaga võime koost laguneda ka meie. Kolmanda suhtes on aga vist nii, et see sõltub väga palju esimese ja teise koosmõjust, kuid ometi on igal inimesel võimalik just seda kolmandat, hoolt ja armastust, justkui ise luua.

Mulle tundub, et võimalus hooleks ja armastuseks antakse kusagilt kõrgemalt, ehk sealt, mis jääb taeva taha. Selle osa endaga ühendamiseks on inimesel aga vaja usku ja julgust. Usk tekib aga alles siis, kui inimene on valmis. Enamasti me seda ei ole, sest hea pinnas ja meeldiv ilm jätavad meid iseennast nautima.

Mõtlesin täna kolme raamatu peale, mis peaks inimest aitama valmida. Esimene peaks võimaldama siis pinnast muuta ning enesele elamiskõlblikke tingimusi luua. Teine peaks meile tutvustama kõiki ilmu ning saatuslike ilmade tähendust. Kolmas peaks siis juhatama meid selle ukseni, mis jääb taeva taha. 

Need kolm raamatut on S. Žižeki “Ideoloogia ülev objekt”, F. Nietzsche “Nõnda kõneles Zarathustra” ning S. Kierkegaard’i “Kartus ja värin. Meeliülendavad kõned.” Aga ärge neid siis lugege. Elage neid!