Kodutunne
Elujooksu alustades võis mõnele jääda mulje justkui jookseksin ma millegi eest ära. Paratamatult on aga nii, et kuskilt ära joostes jõutakse jälle kuhugi kohale. Seekordne Elujooks algas Pärnust ja lõpeb samuti Pärnus. Kodust koju. Ometi ei piirdu kodu mõiste üksnes paigaga ning paiga enese määratlemisel pole ka päris selge, kust mingi koht algab ja kus lõpeb. Ma võin koduks pidada Telliskivi tänavat, Pärnu linna, maakonda, Eestimaad, Euroopat ja loodushoidlik, globaalselt mõtlev inimene ehk ka kogu planeet Maad.
Näib, et kodu määratlemisel omab väga suurt rolli meie sisemine tunne – see, kuidas me end kuskil tunneme, milline atmosfäär meid ümbritsev, jne. Veetsin viimase õhtu, öö ja hommiku Käsmu külas ning pean tunnistama, et tundsin siin end kodus, olgugi, et mul ei olnud seal maja ja ma ei tundnud kohalikke inimesi. Sarnaselt tundsin end täielikult kodus ka eilset õhtust jooksu joostes, keset männimetsa, vaikuses, pärast vihma. Samas on kohti nii metsades, põldude ääres kui ka külades, kus ma ei tunne end eriti koduselt. Ma ei arva, et need kohad oleksid tingimata halvad, sugugi mitte. Need võivad olla looduskaunid kohad, nendes võivad elada väga head inimesed, aga kodutunnet ei teki. Seepärast arvan ma, et kodutunne hõlmab laiemat hulka tegureid ning mingit salapärast suhet või kombinatsiooni nende elementide vahel. Nõnda pole kodutunde tekkides selles tundes mingit kahtlust, olgugi, et ka kodus võib olla asju, mis tekitavad negatiivseid tundeid. Aga kuidas siis tekib selline kodutunne ja kuidas saab see tekkida kusagil kaugel, sadu kilomeetreid eemal meie päriskodust?
Paljud inimesed, kes maailma avastama on läinud, on ju jäänud nendesse paikadesse pidama, kus neil seesugune tunne tekkinud on. Kolmveerand distantsist läbinuna võin öelda, et Eestimaa on täis kohti, kus mul on tekkinud kindel kodutunne ning me peame olema väga õnnelikud, et elame sellisel maal, mis seda pakub. Väga suur osa sellisel kindlusel on tõenäoliselt ka inimestel, kes oma kodusoojuse ja lahkusega on teiseks äärmiselt tähtsaks teguriks kodutunde tekkimisel. Seepärast tahaksin ma juba täna tänada neid kalleid Eestimaa inimesi, kelle jaoks kodu ei tähenda üksnes planguga piiratud ala, mille taga vaikselt kükitada ja oma illusoorset vabadust nautida, vaid paika, mis on avatud ka külalistele ning millest kiirgab juba külateele kutsuvat heatahtlikkust ja inimlikkust. Siit siis ka järgmine mõte kodutunde kohta: kodutunne ei teki vaid paigast ega inimestest, vaid suhtest, mille kaudu nii paik, inimene kui ka keegi kolmas tundmatu saavad üheskoos tõeliselt oma elu ja olemist kogeda. Sarnase suhte otsingul iseendas olen ka mina Elujooksu kaudu. Soovin, et suudaksin jooksmise kaudu luua suhet nii maailma, iseenda kui teiste inimestega selleks, et koos joostes saaks kogeda seda kodutunnet, mis on hindamatu.
Aga enne koju jõudmist ootavad mind veel ees mitmed katsumused. Täna oli tõenäoliselt üks raskemaid jookse, mis peaksid mind ette valmistama 2. augusti suurele katsumusele ning see läks korda. Jooksin 16km 68 minutiga, kusjuures ilm oli soe, vastutuul ka ning üks suurem mägi samuti.
