Metsailu

Sellistest radadest, millel täna jooksin, olen unistanud juba pikemat aega. Männimetsad, mis on ääristatud kuuskedega, mille all on mustikamets ning millest läbi voolab okastest kootud vaip. Õhutemperatuur oli hommikul ideaalne. Nii paras, kui üldse olla saab ja üksi selle ärkamise sees joosta võrratu. 

Päeval hakkas müristama ja sadas paduvihma, veidi rahet sekka ja lõi äikest. Loomulikult lõppes see kõik tund enne õhtust jooksu. Õhtusele jooksule tuli kaasa jooksma Ragnar. Sama mees, kes jooksis Illist minuga Võmmorskisse 19 km-t. Meie õhtune jooks Võsule oli samuti täiuslik. Vihmajärgne värskus, sarnane tee hommikusega ning veel ka mõned kerged tõusud keset metsa. Kõige väärtuslikum oli veel aga totaalne vaikus. Ükski lind ega loom ei iitsatanud ka, polnud tuult ega ka ühtegi inimest. Sellise jooksu kestel tuleb aeg-ajalt lihtsalt seisatada ja vaikust kuulata. Need 15 km-t said otsa kiirelt.

Võsu randa jõudes, käisime kohe mõnusas külmas vees ujumas. Et Ragnar on kõva võrkpalli fänn ja ise ka päris kõva käsi, otsustasime väikse volle lõdvestuseks peale teha. Mängisime neiudega kaks kahele, siis tegime väikese naisevahetuse ning lõpuks veel ka mehed vs naised. Naised muidugi võitsid. Õhtu veetsime imelises Käsmus, kus tegime küla vahel ka väikese ekskursiooni. Hommikul aga juba jälle jooksma ja õnneks on juba teada, et tuleb ka kaaslasi!