Vürst Illariuse tagasitulek

Täna juhtus selline huvitav lugu, et pärast lõunasööki mõtlesin, et teen väikese uinaku. Kui üles ärkasin, oli kell aga juba viis läbi. Seega kaks ja pool tundi põõnamist. Joosta oli aga päris mõnus. Viru-Nigulas võtsin suuna Kunda peale ja arvake ära, mis hakkas paari kilomeetri pärast paistma? Vana tuttav must täpp ning poole kilomeetri tagant ära tuntav jooksustiil - imemees vürst Illarius oli tagasi jooksurajal. Ja täna teda kinni püüda polnudki nii kerge. Mul läks vist kaks kilomeetrit enne kui talle järgi jõudsin. Kohtudes oli päris mõnus tunne. Rääkisime asjade seisust ning jooksime paar kilti koos, siis jätkasin veidi kiiremas tempos. Enne Kundat sain ka kerge vihmadušši kaela. Tegin lõpetades Shindot ja üsna pea jõudis ka Illar pärale. Pidime matkaautoga Rakvere suunas kilomeetri edasi sõitma, kuhu ühesse talusse oli juba teatatud meie saabumisest ja nemad valmistasid sooja vett. Illar seevastu kõmpis 11 km tagasi Viru-Nigulasse oma auto juurde. 

Jäime õhtuks Ojakülasse ning sõitsime ühtede naabrite juurde pannkooke maitsma. Enne veel lubas meid vastu võttev Riina meid maasikapeenra vahele maiustama. Saime kõhud head-magusat täis ja ka Illar jõudis tee ajaks veel meie juurde. Oh oleks Eestimaal veel teisigi selliseid jooksusõpru nagu Illar, siis juhtuks veelgi rohkem imesid. Aga ma ootan teid… Homme juba ootavad kenad põhjaranniku rannad!