VI nädal
Olen vahel tänaval või kaubanduses ikka hämminguga vaadanud seda, kuidas mõni inimene tühja asja pärast täiesti endast välja läheb, karjub, agressiivselt käitub, kedagi solvab või siis vannub. Kuidagi ei saa me kõrvaltvaatajatena aru, miks inimene tühja asja pärast nõnda ärritub. Sattudes ise aga vahel harva sarnasesse olukorda paneb ka enda käitumine imestama ning raske on põhjendada, miks ja kuidas see nõnda juhtub.
Elujooksu kuuendal nädalal kogesin ma intensiivselt endas tekkivat rahutust, vastikust, frustreeritust, stressi, pinget, pettumusi. Tänaseks päevaks on see õnneks möödas ning on võimalik rahulikult järele mõelda, kuidas sellised olukorrad tekivad. Võrdleksin minavangla metafoori kasutades neid olukordi sellega, kui järsku poetab teile keegi trellide vahelt või ukse alt võtme. Esimene reaktsioon on põnev ja lootusrikas tunne. Kiirelt tekib motivatsioon tegutseda ja te haarate võtme. Pistate selle lukuauku ning püüate keerata, vaikselt ja rahulikult. Võti keerabki veidi, kuid seejärel jääb kinni. Te arvate, et ehk keerasite valepidi ja proovite teisele poole. Võti keerabki ja veidi rohkem. Juba kerkib hinge rõõm ja pähe turgatavad mõtted peatsest välja pääsemisest. Siis aga jääb keeramine ka selles suunas kinni. Te muutute korraks murelikuks. Proovite tagasi keerata. Siis proovite veel mõlemas suunas, aga võti ei keera kaugemale kui varem. Te proovite tugevamini, suurema jõuga, aga ei midagi. Lõpuks ragistate juba päris tugevasti ja tõukate veidi ust isegi kehaga, et kuidagi lukku liikuma saada. Aga ei midagi. Lõpuks muutute juba päris ärevaks, sest pole enam sugugi kindlad, et selle võtmega on võimalik välja pääseda. Tahate loobuda, aga proovite veel, küll hellalt, küll jõuga. Lõpuks on selge, et selle võtmega seda ust ei ava.
Loomulikult võib erinevate inimeste puhul olla sellises olukorras erinevaid nüansse. Näiteks hakkab mõni inimene frustreerudes veel karjuma või vanduma, teine nutma, kolmas muutub nõnda agressiivseks, et ühel hetkel murdub võti lukuauku.
Mida siis teha sellises olukorras? Strateegiaid on mitmeid. Näiteks tulemusele orienteeritud inimene prooviks natukese aja pärast uuesti lootuses, et ükskord uks ikkagi avaneb. Mõtlev inimene leiutaks tõenäoliselt uusi viise ukse avamiseks võtme abil – prooviks midagi võtmele otsa panna, või mõnd nurka maha viilida. Loov inimene läheneks asjale kuidagi kolmandat moodi – võib-olla pistaks oma käe läbi trellide ja prooviks ust avada teiselt poolt. Kaval inimene jällegi kasutaks hoopis uut strateegiat – vahest prooviks saada kontakti kellegagi teiselpool trelle ning rääkida too kuidagi sisse ust avama. Päris elus ei tule meile aga kõik võimalikud strateegiad sugugi pähe ning me käitume ikka nii, nagu seest tuleb, suutmata leida alternatiivseid võimalusi. Alles takka järgi mõtleme, et oleks võinud ju nii või naa teha.
Samas on seesuguseid inimesi, keda maast leitud võti absoluutselt ei eruta. Nad ei torma sellega meeleheitlikult ust avama, vaid jäävad seda rahulikult silmitsema. Sellistel inimestel pole teinekord isegi soovi vanglast välja pääseda, sest nad on ükskõik, kus kohas kodus ja vabad. Nad kulgevad oma olemises. Samas ei pruugi see ka alati tegevusetuse puhul nõnda olla. Mõni inimene ei tegutse seetõttu, et ta on loobunud. Ta ei usu enam enda võimalustesse ja võimetesse vanglast vabaneda. Umbes selline tunne tekkis ka mul sel nädalal korraks, kuna mu ainuke võti ei keeranud ja niisama istumine ei teinud mind samuti õnnelikuks. Nõnda ma siis istusin oma võtmega oma vanglas, ütlesin talle ebameeldivaid asju, üritasin tedagi närvi ajada. Võti ei hakanud sellest aga paremini keerama ega läinud ka eriti närvi. Tema oli ikka võti. Lõpuks hakkasid aga vangla aknast mõned soojad päikesekiired sisse paistma, ma kõndisin oma vanglapõranda jälle risti-rästi läbi ja jäin keskele peatuma ning panin võtme lihtsalt lukuauku.
Ühel hommikul tõustes polnud enam võtit lukuaugus. Uks oli kinni, võtit polnud, kuid midagi täiesti ootamatut oli juhtunud. Nimelt polnud vanglal enam katust peakohal. Vaid kõrged müürid ja taevas. Tõusin korraga püsti, tundes seda sama motiveeritust, mida ennist võtmega, kuid ei tormanud kohe mööda siledat vanglaseina üles ronima, vaid seisin keset põrandat, vaatasin üles ning naeratasin. Uus ruum oli end mulle avanud ja nüüd ootan iseenda tarkust, et end selle üleva ruumiga jagada.
