Frustratsioon
Kõigil on hetki, mil asjad ei lähe just nii, nagu vaja või soovitud. Inimese küpsust näitab see, kuidas ta sellistes olukordades käitub ning lahendusi leiab. Elujooks on tänaseks jõudnud peaaegu kahe kolmandikuni ning selle aja jooksul on ette tulnud palju ootamatusi ning olukordi, kus tegelikkus ei vasta plaanidele. Minul on aga palju arenguruumi, et oma frustratsiooniga hästi hakkama saada.
Olen teatud mõttes idealist ning usun siiralt, et asju on võimalik teha täiuslikult, kuigi selleks on vaja teadlikkust kõikvõimalikest teguritest ning peab olema ka õnne juhuste enda kasuks pööramisel. Kui eelmisel sügisel Elujooksu ideed ellu viima hakkasin, arvasin, et sellest tuleb üks 10-saateline teleprojekt. Jaanuaris selgus, et masu tõttu pole see võimalik. Leidsin võimaluse projekti rakendada veebis. Aprillis arvasin, et on lihtne leida endale sellise huvitava projektiga kaasa inimesi oma tiimi. Mai lõpuks oli selge, et viieliikmeline tiim saab olema kohati lünklik ning tuleb ka päevi, mil olen sunnitud päris üksi olema. Probleeme on olnud teisigi ning kõik nad tekitavad pingeid.
Eile oli siis see päev, mil ma ise poolenisti läbi põlesin ning oma frustratsiooni teiste inimeste peal välja elasin. Ühel hetkel lihtsalt tekkis tunne, et ma ei suuda enam oma põhilisi eesmärke täita - luua inimestele tingimused ja keskkond milles leida Elujooks ning arendada iseennast jooksumõtiskluste ja filosoofia kaudu, kuna kõik muud asjad ja tegemata jätmised hakkasid üle pea kasvama. Tekkis tunne, et mul pole isegi millestki blogis kirjutada.
Päevad pole aga vennad ning täna on juba taas kõik normaalne. Külla tulid perekond ja Siiri, kes suutsid mind taas normaalsesse seisundisse viia. Täna on oodata veel ka uusi jooksjaid ning tulekul on suuremad ettevõtmised Tallinnas. Seega kõik on taas kontrolli all. Suure tõenäosusega saame esmaspäevaks valmis ka inglise keelse veebiversiooni ning siis on lõpuks ka mu välismaa sõpradel ja tuttavatel võimalik meie tegemistega kaasas olla.
Aga frustratsioon on loomulik nähtus ja sellega kaasnevatest negatiivsetest emotsioonidest on samuti võimalik õppida. Eile hüppas mulle keset jooksu jälle võsast rajale imemees vürst Illarius, kes kuuma ilma tõttu pidi valima veidi madalama tempo ning jõudis finišisse minust veidi hiljem. Kohale jõudes oli aga mees pingutusest nii läbi, et viskus pikali ning lebas viis minutit vaikuses. Siis tõusis püsti ja lausus sellised laused, mida mõned minutid hiljem isegi ei mäletanud. Igatahes võis nendest sõnadest järeldada, et ka imemeestel on frustreerivaid olukordi, seega pole mina ainus.
Kokkuvõttes võib öelda, et probleemid on paratamatud. Nendest tuleb õppida ning kindlasti tuleb nendele koos mõistlik lahendus leida. Loodan, et nõnda mõtlevad kõik osapooled!
