Narva ja Narva-Jõesuu
Eestis on kohti, kus saab väga hästi hakkama vene keelega. Alates Peipsi järve kallastest olen saanud suhelda nii kohalike vene keelt kõnelevate inimestega kui ka siinsete eestlastega. Narvas jõe ääres peatusime kahel korral siinsete eestlaste juures, kes rääkisid kohalikust elust, ajaloost, probleemidest ning näitasid ümbrust. Narvast on pärit ka jooksumees Illar, kes juba neljandat päeva Elujooksuga ühinenud on ning väga põhjalikult siinseid külasid, inimesi ja lugusid tunneb. Narva-Jõesuus tegi Illar mulle korraliku ekskursiooni näidates vanu sanatooriume, parki ja uusi ehitisi. Kohalikud nimetavad N-Jõesuud lihtsalt Jõesuuks. See väike linn on tohutu potentsiaaliga ning soovib aastaks 2013 võtta Pärnult üle suvepealinna tiitli. Usun, et suurte investeeringutega oleks see isegi võimalik, kui Pärnu linn jõeäärset korda ei tee ning rahastajad midagi uut ja originaalset välja ei mõtle.
Jõesuu õhtusele jooksule tuli kohale neli inimest. Üks nendest, Maksim, oli plaani võtnud lähitulevikus ka oma esimene maraton joosta ning palus minult abi treeningkava koostamisel. Jooks ise oli imeline. Puhus paras vastutuul ning silma paistis õhtupäike. Jooksime kaheksa kilomeetrit piki liivast randa, aeg-ajalt mõnest ojast üle hüpates. Üheksas kilomeeter tuli aga ettevaatlikumalt läbida, kuna veepiiril oli palju kive. Jooksu lõpp oli imeline, kuna kallast ääristas pankrannik. Kõik jooksusõbrad jõudsid kenasti finišisse ja imemees Illar jooksis muidugi terve distantsi paljajalu, ka kivisel rannal.
Olen seega jõudnud taas välja mereni ning võtnud suuna vaikselt kodu poole. Veidi on jalgades ka väsimust, kuid kaugel pole ka puhkepäev. Loodetavasti on Tallinnale lähenedes ka suuremal hulgal inimestel võimalik tulla kaasa jooksma ning mõne huvitava külalisegagi juttu puhuda. Lõpetan tänase postituse väikese jooksumõtisklusega.
Jooksmine, nagu elugi, on liikumine. Tõeline elu, just nagu tõeline jookski, kulgevad takistusteta. See ei tähenda, et selline liikumine oleks juhuslik. Sellisel liikumisel on siht ja suund ning kõige tähtsam on see, et sellel oleks vorm. Vorm tuleb täita sisuga ja selleks inimese elu ongi, et seda sisu otsida ja vormida. Et elu oleks tõeline ja jooksmine ilus on seega vaja sisu viia vastavusse vormiga. Tõde ja ilu omakorda tekivad meie vaimus ja hinges siis, kui valitseb rahu ning pole midagi vaja lisada ega ära võtta. Just sellise jooksusammu otsingul ma olengi ja kutsun ka teid!
