Top Gear ja imemees
Tänane päev algas tagurpidi. Sõin kõigepealt hommikust, siis kõnelesin meeldivalt Pärnu raadioga ning asusin joostes pikale teekonnale läbi Poruni ürgmetsa Eesti elektrijaama karjääride suunas. Samal ajal startisid Martin ja Lembit masinatega 130 km-le teekonnale suure ringiga läbi Narva mulle vastu. Arvestuste järgi pidi teekond meil enam-vähem sama palju aega võtma. Tekkis teatud põnevus, nagu Top Gear’i saates, kus keegi vihub ühe transpordivahendiga üht teed pidi ja teine mõne ägeda masinaga teist teed ning üsna pea selgub, kes esimesena sihtpunkti jõuab. Tee peal on, nagu ikka, takistusi. Minu takistusteks täna olid kõigepealt kolm karu. Kolmel korral pidin seisma jääma, kuna arvasin, et näen karu. Esimesel korral pidasin karuks tormi poolt pikali aetud mändi, teisel korral kivi ja kolmandal korral inimest. Lisaks eksisin korra ka teeotsaga vahetult enne finišit elektrijaama juures. Sama põnevalt kulges ka meeste tee. Matkaautoga kruusateel üle seitsmekümne ei sõida. Narvas pidid nad teed küsima ning vahetult elektrijaama läheduses eksisid ka nemad teeotsaga. Kokkuvõttes ilmusime täpselt ühel ajal elektrijaama ees olevale metsateele. Õnnelik viik ja päris uskumatu, et asi õnnestuski just nagu Top Gearis.
Päeva teine pool oli päris huvitav. Sain jälle vene keelt praktiseerida nii elektrijaama valvelauas kui ka telefoni otsas. Igatahes me esimese katsega sisse ei saanud ning otsustasime lõunatada jaama sööklas. Võtsime Kiievi kotleti, mis oli imehää. Hind 17 krooni, kõrvale kartulipuder või tatar 5.50. Pole paha. Varsti aga helises telefon ja esmakordselt kõneles keegi eesti keeles. Sõbralik Ivo kutsus meid jaama ning tegi korraliku ekskursiooni (vaata varsti videos).
Enne õhtust jooksu sündis aga päeva, aga võib-olla ka kogu Elujooksu senise aja ekstreemseim jooksuime. Istusin vaikselt matkaautos arvuti taga, kui akna tagant andis käega märku üks noorem meesterahvas. Tegin ukse lahti ja jäin vestlema. Selgus, et mees on siia tulnud jooksuga, et minuga koos joosta. Mõtlesin, et ok, tunni aja pärast kell viis alustame ja kavas 5 km. Mees ütles, et ta täna rohkem ei jookse. Imemees oli hommikul kell 4 Alajõelt alustanud ning jõudis äsja kell 4 õhtul kohale ja märkas nüüd meie matkaautot. Seega läbis mees minu kahe ja poole päeva teekonna ühe jutiga, kokku 53 kilomeetrit. Seda kõike selleks, et minuga koos joosta. Olin šokeeritud. Kogu loo tegi imelikuks veel tõsiasi, et noormees kibeles kohe edasi koju Narva ning minuti pärast oligi üks auto ees ja ta astus sinna. Jõudsime veel kokku leppida, et saame siis vähemalt homme õhtul koos joosta, kuna jooksen Narvast läbi. Nimegi ei jõudnud küsida. Eks homme selgub, mis mees see selline on, kes Elujooksjat taga ajab ning selleks 53 kilomeetrit läbib!!!
