Juustune esmaspäev

Täna oli huvitav asjaolu. Kuna oli päris üksinda stardis, ka ilma saatetiimita, siis pidin pärast jooksu tuldud teed pidi tagasi jalutama, et siis ise masinaga finišisse sõita. Suhtlesin siis Karoli külas kohaliku vanema mehega, kes matkaautot uudistama oli tulnud ja sain vene keelt praktiseerida. Ka siinsetes vene külades on inimesed meeldivad ja sõbralikud, räägivad sulle ära oma loo, pakuvad abi ning veavad veel tuppa ka, et näidata, mis kõik oma kätega ära tehtud on.

Päeval ei saanud ma suurt midagi teha, kuna mobiilne internet ei tahtnud siinkandis kuidagi tööle hakata. Õnneks korvab selle praegune võrk Gorodenkas, mis on tip-top. Sõitsin siis Gorodenkasse ja kohtusin metsavaht Lembituga, kes mind homsel Poruni ürgmetsa läbimisel juhendab (ta küll ei jookse kaasa). Vaatasime kaardid üle ja tegin mõned märkmed endale juurde, et homne orienteerumine kihva ei läheks. Otsustasin ka veel kohaliku Poruni matkaraja läbi käia, et seda ürgmetsa oma silmaga kaeda. Päris huvitav oja oli, aga sääski oli meeletult. Tagasi tulles kohtasin parkimisplatsis veel üht Belgia loodushuvilisest paari, kes juba mitmeid aastaid eesti metsades ringi uitab, kuna neil endal ju seal metsa pole. Kutsusin nad siis matkaautosse ja tutvustasin veel kauneid paiku ja looduskaitsealasid, et neil oleks tulevikuski, kuhu minna.

Õhtune jooks oli piki Narva jõe kallast. See jõgi on muinasjutuline. Teiselt kaldalt paistavad põnevad vene majakesed, keskel on mõned saared ja taevas vikerkaar. Jooksusamm muutub sellisel maastikul iseeneslikuks. Jooksin ja nautisin teed ning paar kilomeetrit enne lõppu jõudis ka Martin autoga Tallinnast mulle järele. Saabudes Gorodenkasse, tahtsin ujuma minna, kuna teadsime, et täna pesemisvõimalust pole. Kahjuks oli aga jõevesi siin sogane, seega jäi vette minemata. Täna olen siis juust!