V nädal
Mulle meeldib liikuda. Sel nädalal hakkasin ma Minavangla ruumides liikuma. Alguses käisin ühest seinast teiseni, siis risti teisest seinast kolmandani. Seejärele käisin diagonaalis nurkadest nurkadesse ning lõpuks tegin ringe, mille diameeter muutus järjest väiksemaks, kuni lõpuks tiirutasin ühe koha peal ning jäin seisma.
Inimesed teevad igasuguseid imelikke asju. Mõne tegevuse aluseks on terve mõistus, teisel jälle südame hääl. Mõni usub sellesse, mida ta teeb, teisel on jälle ükskõik, kuid ometi teeb ka tema midagi. Olenevalt Minast ja Minavanglast võib tegevuse tulemuseks olla selline asjade seis, mille korral kõik jääb pealtnäha endiseks. Samas võib tulemuseks olla ka oma vanglamüüride tugevdamine – seda nii teadlikult kui ka ebateadlikult. Inimene, kes ihkab aga vabadust, püüab kuidagi vanglast väljuda või siis seda omaks võttes sellest vabaneda.
Inimese eksistents on üks paradoks, mis nõuab korraga kõige ja mittemillegi tegemist. Ühest küljest on vaja eesmärgi saavutamiseks teha maksimaalseid pingutusi, kasutades ära kõiki võimalusi. Teisalt tuleb anda au looduse ja jumala seadustele ning lasta asjadel omasoodu kulgeda. Meie kasvamine ja areng seisnebki mõlemas suunas liikumises ning korduvates läbikukkumistes, sest kõiki võimalusi arvesse võtta me ei suuda ja liivateraks Jangtse jões, mida liigutab tuul ja viib edasi vesi, me ka ei muutu.
Elujooksu mõttes tähendab see paradoks seda, et me ei suuda kunagi päris täielikult elada ega ka täielikult joosta. Mingis aspektiks jäävad meie elud ikka ebatäielikuks ja keegi kusagil jookseb alati kiiremini või kogeb midagi teisiti. Näib võimatu elada ja joosta samaaegselt millegi suunas ning samas sellest suunast lahti lastes. Me ei tea ju päris täpselt oma jooksu eesmärki ning samuti ei tea me oma elu mõtet. Mõnes mõttes on aga just see teadmatus ise üks tugev motiiv, mis paneb nii elama kui jooksma. Meid tõmbab soov teada saada. Tänaseks olen ma juba päris palju jooksnud, päris kaua elanud, nii mõndagi näinud ja teada saanud. Ühel hetkel ei pane enam inimest elama ega jooksma mitte soov teada saada, vaid tahe nende teadmistega midagi peale hakata. Minavangla risti-rästi läbi käimisest on küllalt, vaja on kogutud info kokku võtta ja sellest midagi luua. Seepärast tegin ka mina oma vanglas koha peal ringe ning võtsin vabal päeval aega paigal püsida ning raamatutest loetu üle järele mõelda.
Mida ma siis oma Elujooksu teadmistega peale hakkan? Sellest, et neid igapäevaselt teiega nii pildis kui sõnas jagan, ei piisa. Ei piisa seetõttu, et nähtu tavaline kirjeldamine annab küll edasi vajaliku ja teinekord ka olulise informatsiooni, kuid igas pildis, videos või sõnas ei ole veel tunda elu, ilu, ehedust, tõelist või väärtuslikku. Iga inimene, kes aga teadmishimu järgselt enese kokku võtmisega on pidanud kokku puutuma, teab, et kokkuvõtt on järgmine inimest proovile panev seisund ja ka siin on omad raskused. Esiteks ei piisa ühelegi loojale pelgast informatsiooni edastamisest, vaja on seda teha kas stiilselt, emotsionaalselt, mõttega või kuidagi nii, et seda inimest ennast oleks ka loodus sees. Ja siin kohtubki iga kirjutaja, mõtleja või mistahes loominguga tegelev inimene selle raskusega – kas tema poolt loodavas ikka on teda ennast sees või ei ole. Kas minu kirjutistes on mind ennast või mitte? Enda ehe teistega jagamine on aga raske, sest tuletan meelde, inimene on keeruline ja mitmekihiline asjandus, kes suudab väga hästi ja kergelt nii teisi kui ka iseennast petta. Seega jääb järele küsimus, kui palju ja millise piirini on kirjutaja valmis ennast kirjutatusse panema? Või kui palju on elujooksja valmis oma elu ja jooksu enese ja teistega jagama? Ja kes on see hindaja või mis on see kriteerium, millest tunda ära, kas loodu on tõeline või pelk osa kestast?
Ühesõnaga – mis on inimese mõõt? Siit jõuame jälle lõputusse ringi. Kõik ja mittemiski. Jumal ja loodus, ideed ja teod, mõtted ja sõnad või inimene ise? Jään täna teile vastuse võlgu, sest olen oma minavangla igat pidi ära mõõtnud ning ühes asjas veendunud – ei Mina ega Minavangla ole mulle piisavad mõõteriistad enese ja oma loomingu mõõtmiseks. Tuleb edasi elada ja edasi joosta, et uute vastustega ruumid avaneksid ning meid ikka edasi juhataksid. Selleks, kallid sõbrad, elage ja jookske!
