Vaba päeva vabadus

Puhkus on hädavajalik. Puhkus tööst, puhkus rutiinist, puhkus inimestest, puhkus ükskõik millest. Täna puhkasin ma jooksust ja oma tiimiliikmetest. Käisin Vasknarvas, Jaamas, Kuremäel ja Iisakul. Ilm oli muutlik, kord sadas vihma, siis jälle paistis päike ning tuul muutis pidevalt suunda ja tugevust. Sain täna aega lugeda, mõtiskleda ja veidi ka laulupidu poole silmaga vaadata ja ühe kõrvaga kuulata.

Vasknarvas nägin laineid liikumas vastu jõevoolu, Jaama kirikus kuulsin kelli löömas, Kuremäel käisin kaevul ja Iisakul seisis sularahaautomaadil sõnum “closed”. Kõigil minu tegevustel hoidis silma peal psühholoog Kärt, kes saadab üsna pea ka salastatud aruande minu psüühilisest seisundist. Oletatavasti lubab see mul Elujooksu jätkata.

Täna sain ühele poole kahe raamatuga – Grofi “Tuleviku psühholoogia” ning Myllärniemi “Nartsissism. Hälve ja jõuallikas”. Mõlemad raamatud viisid mind teemadeni, mida võiks siduda ka Elujooksuga. Kuivõrd on Elujooks minu Mina vajaduste rahuldamine või tõelise Ise leidmine? Kas Elujooks toob esile mingeid lapsepõlvest pärit traumasid ja aitab neid lahendada või seab hoopis sihte tulevikku eneseteostamiseks ning tippkogemusteks? Kas Elujooksu kaudu tugevnevad Minavangla müürid või avaneb uks kuhugi veel tundmatu piirideta ruumini? Kõigi selliste küsimuste üle oli täna aega mõtiskleda. Vahel on nii, et tähtsad pole eeskätt vastused, vaid õiged küsimused. Tänan Kärti selle eest, et ta nii juhuslikkust, teadlkkust kui saatuslikkust arvesse võttes juhatas mind tähtsate küsimusteni. Usun, et Elujooksul on varuks ka mõned vastused.