Tuleviku psühholoogia

Lugesin täna läbi Stanislav Grofi “Tuleviku psühholoogia” ning panin õhtuse pikema jooksuga punkti nädala treeningutele. Viimastel päevadel on minu ümber olnud mitmeid väikeseid lapsi. Olen pannud tähele, kuidas ma neid üldse tähele ei pane. Nemad panevad mind tähele küll, aga mina tegelen ikka oma asjadega. Ma loen kiiruga sõnu, otsides uut ja huvitavat. Joostes püüab sarnaselt mu pilk pidevalt ümbritsevast uusi elamusi leida. Inimene liigub teatud eluperioodidel väljapoole, teistel jälle sissepoole. Praegu paneb mind ilmselget miski väljapoole liikuma ja seda päris suurel kiirusel. Vahest peaks aga hoopis seisatama. Minu kõige enam seisatamise moodi seisundid on vahetult pärast jooksu, kui praktiseerin Shindot, aga miski sees ütleb, et on aeg veelgi sügavamaks vaikuseks, et tasakaalustada oma üüratut tungi liikuda edasi.

Homme on pühapäev ja kavatsengi seda veeta korraga siinset ümbrust uudistades ning samas sellest ümbrusest ka rahu leides. Aga mulle meeldib sisemine põlemine ning miks mitte siis seda kuuma energiat kasutada jooksmisest. Sellel nädalal panid mind põlema mitmed raamatud ning usun, et mõned minu raamatusoovitused tekitasid sama tunde teiski. Raamatuid ei pea aga üksnes lugema, neid võib ka kirjutada. Proovi sinagi jooksult tulles teinekord oma värske mõte kirja panna - aga just siis, kui ta veel eredalt põleb!

Ja need, kes tundsid pettumust blogi postituse pealkirjast tekkiva sädeme ja sellele järgneva rahuliku leegi vahel, tehke ise tuld, luues tuleviku psühholoogia!