Kalabiznes

Oi jumal kui palju suitsetatud ja suitsetamata kala siin Peipsi ääres tee peal müüakse. Tegin täna isegi veidi proovi kalabiznesisse käppa sisse saada, kuna peatusime ühe sellise müügiputka juures. Aga üsna pea selgus, et olin valel ajal õiges kohas, õige müük algab alles õhtul, mina tegin seda aga keskpäeva paiku.

Täna lahkus häälega minu juurest tubli abinaine Anniken, kes saab alati esimese auto peale. Asemele tuli aga veetlev Karin Pärnust, kes alles kohaneb, kuid eks esimesed nõudepesu korrad anna tallegi varsti aimu matkaauto elust ja olust.

Pärast lõunasööki keeras kalapoe juurde sisse ka üks džiip, millest tuli välja üks mees ja küsis, mis kell start on. Olin isegi kuidagi ehmunud korraks. Polnud vaja ei kutset ega selgitustööd, inimene oli lihtsalt tulnud ja sõitnud oma autoga kohale, et täpsustada kellaaega. Kell viis, vastasin mina. Keeras siis otsa ringi ja sõitis minema. Enne viit oli mees jälle platsis ja siis jooksime koos kaheksa kilomeetrit. Tip-top värk ja lubas uuesti tulla, kui aega ja võimalust saab. Äge, Andrei!!!

Pärast õhtust jooksu otsisime endale kena peatuspaiga. Peremees võttis rõõmuga meid vastu, pakkus kohe kurki. Varsti viis meid ka Lohusuu randa ujuma. Hiljem tutvustasin perenaisele Shindo harjutusi ja sõin veel kord. Täna jah oli seda isu kuidagi kogu aeg.

Alustasin täna Daniel Kehlmanni raamatu “Maailma mõõtmine” lugemist. Nii magushapu on lugeda tõeliste geeniuste elust ja tegemistest ning tunda, kui tühine selle kõrval võib olla üks ümber Eesti jooks. Samas motiveerib selline tekst ka enda tekste korrigeerima ning igapäeva värvikate mõtetega kaunistama. Aga ükski inimlik ime siin ilmas ei sünni ilma teisteta. Seega tulge ja jagage oma mõtteid koos joostes, et lõpuks saaks ka filosoofia sündida selles meie armsas matkaautos!